Are you serious..? Jube suhtlemise vaegus on. Võiks ju öelda, et olen suhtleja inimene ja suudan pea iga inimesega rääkida vabalt. Reaalsuses aga ei leidu sellist inimest, kes mind ka mõistaks. :/
Jube rusuv on rääkida inimesega, kes a) latrab üksinda vestluspartnerit arvestamata, b) ei hooli, ei saa aru või ei viitsi süveneda vestluspartneriga vestlusesse.
Hetkel on selline tunne, et olen just kui oma mõtetega üksinda. Mitte, et mul halvasti läheks või tahaks muresi kurta vaid hoopis tahaks arutada üleüldise maailmapildi üle.
Võib-olla on asi selles, et ma ei ole nüüd viimaste nädalate jooksul uute inimestega tutvunud. Ehk siis tundma õppinud uue inimese mina-pilti. 

Mulle valmistab muret asjaolu, et olen kui kapseldunud ühte tutvusringkonda ja mõtted muutuvad ühetaoliseks. (Mitte kunagi ei taha ma olla seda tüüpi inimene, kes käib silmaklapid peas nagu hobune ja endast kaugemale ei näe.)
Mul on kool nüüdseks läbi, mitte ühtegi kohustust ei ole enam kooli poolt. Kuid siiski tunnen end kuidagi pinges olevat nagu oleks veel teha midagi... Sihin oma jutuga selleni, et ma ei ole päriselt õnnelik, ma ei tunne end vabana :(

Oehh... USA suvi võiks kiiremini tulla.