...algas sellega et liikvel oli üks väga halb inimene, kellel oli ajaloost mingi pärast vimm tekkinud ühe teise inimese vastu, kelleks olin mina ja et mind kätte saada, kasutas ta ära mu perekonda, keda ta piinama hakkas. Järgmine pilt oli juba seekoht, kus teda "saadi kätte". Toimus kohutav tulistamine bensiinijaamas. Minu väga kallis sõber oli politsei. Mul kästi põgeneda võimalikult kaugele ära. Kui olin juba jooksma hakanud siis kuulsin karjumist kurvastusest ja ka rõõmuhõiskeid. Lahingus sai sõber surma ja ka see halb mees. Ma jooksin tagasi ja nutsin- minus oli kurbus ja masendus samas kergendus õela inimese pärast. Suurte rõõmuhõisete saatel ei pannud aga keegi halba meest tähele. Järgmisel hetkel oli ta kadunud. Keegi ju ei kontrollinud ka, kas ta sai päriselt surma. Sellel hetkel oli mul kabuhirm. Kõik inimesed jooksid laiali võimalikult kaugele ära, sest tegemeist oli ikka kirjeldamatult õela inimesega. Jätsin kalli sõbra sinna maha ja jooksin samuti ära. Väga raske oli joosta, jalad absoluutselt ei liikunud, ma pigem rullusin sündmuskohast minema. Ma ei jooksnud koju, sest sinna see halb inimene oleks ka läinud kohe. Ma jooksin ristiisa majja. Seal oli üks teine naine. Arutasime mõnda aega, ka naine oli kabuhirmus. Püüdsin helistada koju, et tulge sealt kähku kähku ära. Telefonile ei vastanud keegi. Kodus oli vend ja õde. Päris mitmeid kaitseid otsustasin hoopis politseisse helistada, et kui lapsi majast välja ei saa, siis tuleb kaitse ümber maja orgunnida. Kogu kompanii oli teadlik, et mind aetakse taga ja seetõttu on ka perekond ohus. Seega sellele kõnele reageeriti kiirelt.
Korra oli kergendus, et nendega on nüüd hästi. Kuid asi ei lõppenud sellega, sest õel inimene oli saatnud oma käsilased mind otsima. Mul oleks nagu kiip küljes olnud, sest nad teadsid väga hästi, kus ma viibin. Nad tulid majja sisse. Ühtäkki oli minu käes väike laps, kellega ma minema püüdsin põgeneda. See naine keda kohtasin seal majas püüdsi mind kaitsta. Ma ei tea, kes see naine oli, aga ka see oli mulle väga kallis inimene. Läksin tagant uksest välja ja ronisin laps süles üle aia. Püüdsin saada kellegi võõra maja uksest sisse . Kuna see võttis nii kaua aega, siis selle ajaga jõudsid käsilased mulle järele. Nad lasid mind revolvlist pesunöördide vahel, kus kuivasid valged linad. Kaks lasku ja need läksid mööda. Võibolla isegi riivasid jalga, aga ilmselt see ei mänginud suurt rolli. Hiljem selgus, et mul oli süles selle naise laps, keda kohtasin seal majas. Naine aitas mul põgeneda oma elu hinnaga. Sain uksest läbi. Naine blokkis ukse ära käsilaste eest ja ta lasti maha. Kuid ta ei saanud surma, sest järgmisel hetkel avanes pilt sellest, et me mõlemad jooksime eri teed ja ma ütlesin veel naisele, et kui võtad lapse, siis ära seisma jää. Naine võttis lapse ja jooksis vasakule poole kuuskede vahele, mina jooksin paremale. Nägin, et naine ei mõelnudki kaugele edasi joosta. Panustas halastuse peale. Kuid seekord lasti ta lõplikult maha. Järjekordselt sai minu pärast mulle kallis inimene surma. Kuid miski pärast see ei kõigutanud mind nii palju kui politseist sõbra surm, aga endiselt olin nagu ellujäämisinstinkis, et igaüks oma eest. Jooksin edasi...
Avasin silmad, mind oli ilmselt kätte saadud. Sõitsin kinniseotult autos suurele väljale. Minuga liikusid veel 4 noort inimest. Ma ei tea, kes nad olid, aga nad tekitasid minus head emotsiooni, nagu oleksid nemadki mulle väga kallid inimesed. Jõudsime kohale. Meid seoti lahti. Ja selllel hetkel hakkas mäng pihta. See õel mees oli seal. Ta ütles, et nüüd pool tundi aega meil põgeneda, siis nad tulevad meile järgi ja lasevad maha. Nii kui stardipauk käis, lidusime nii kuidas andis. Me hoidsime kokku viiekesi. Jooksime nii kaugele kui sai. Vahepeale jäi kaljud, metsad, orud, aiad. Miskipärast jooksime ainult otse suunas. See pool tundi läks väga kiirelt, sest need samad mehed olid juba meil kannul. Mäletan viimast ütlust selle õela mehe poolt. "See nüüd küll tark tegu pole, kui te liigute ainult otse, nii on meil ju igav" Nägin kuidas minu kõrvalt olevad 4 inimest lasti maha julmalt, aga mind mitte. Õel inimene tahtis mulle pigem piina valmistada sellega, et lähedasi maha laseb, et ma seda näeksin.
Näljamäng hakkas uuesti pihta. Round 2. Minuga koos oli nüüd 3 inimest. Kuid lõppes samamoodi nagu esimene round.
Algas kolmas round. Seekord olime targemad. Minuga kaasas oli 2 tüdrukut ja üks poiss. Vägesi juhtisin seekord mina. Me ei jooksnud enam otse vaid keerasime paremale ära võpsikusse. Teepeale jäi vana maja. Lumi oli maha sadanud ja sadas veel jätkuvalt, aga põllud olid veel puhtad. Jooskime kaarega üle kahe põllu Tartu maantee poole. Plaan oli jõuda häälega edasi. Lund oli sadanud juba rohkem maha ja põllud olid kaetud paksu lumega. Meie jäljed olid maha jäänud. Pool tundi sai täis. Käsilased hakkasid meid jälitama. Meie tee peale jäi üks vana autorada põldude vahel. Seal oli isegi üks vana Lada lumme kinni jäänud ning selle ümber kakerdas üks habetunud paks mees. Jooksime edasi mööda rada. Mingil imekombel olime oma jooksmisega teinud hoopis suure 360 kraadise ringi. Olime sattunud samasse kohta tagasi, kus meid lahti lasti. Läbi kuusiku minnes nägime üht palkmaja. Astusime sinna sisse. Panime uksed kõik lukku. Maja oli köetud, aga maha jäetud. Kapid olid süüa täis nii, et oleks vabalt saanud mitu nädalat seal elada. Astusin kõrvaltuppa ja seal olid parasjagu jõulud. Jõulukuused, kingitused jne.  Kolmandas toas olid narid, kuhu pisemad kaaslased ka magama pandi. Majal olid väiksed aknad ja needki oli lumega kaetud. Ma liikusin kööki tagasi, minuga koos oli üks neiu. Vaatasime mõelmad nõutult aknast välja, kus olid selgelt näha meie jäljed selle maja suunas. Lohutuseks oli vaid see, et lund sadas juurde ja olime tulnud läbi kuusiku. Mulle tuli kõne. "Sa oled idioot, et sul telefonis sim-kaart see on, võta see välja, selle järgi nad leiavadki su üles!" Täpselt nii oligi. Ükskõik kui kaugele ma jooksin, mind leiti iga nurga pealt üles, sest mul oli jälitaja sees. Radaril oli täpselt näha, kus ma paiknen. Võtsin sim-kaardi välja. Radaril kustus ka minu täpike. Istusime soojas majas nädalaid ja ootasime kuni asi vaibub. Ja siis pidasime juba plaani üldse siit riigist minema kolida. ..

Vat selline unenägu. Täis viha, kurbust, masendust, saamatust ja kõike muid halbu emotsioone veel. Minu süül said mitmed inimesed surma, kes olid mind kaitsnud enda eluga, et minul hästi läheks. Lähedase inimese kaotus oli õõvastav kogemus. Samas ellujäämise instinkt oli suurem. Ma reaalselt nutsin unes, tundsin end frustreerituna. Olukord ei lahenenud enne, kui ohje ei võtnud enda kätte.

Üles ärkasin peavaluga..