Olen sama vaene eestlane kui mõni teine minu ealine tudeng või maksumaksja. Meil kõigil on sama jama.. RAHA EI OLE!
Kuid, mis eristab mind nii mõnestki teisest.
Kui tavapäraselt mõeldakse ja arvestatakse oma palka nii, et kõigepealt maksan maksud, toidu, majapidamine, siis alles vaatan, mis üle jääb. Kas panen selle reservi ja kui seal piisavalt raha siis saan planeerima hakata, mida kõike võiks sellega teha. Näiteks reisile minna!  Tihtilugu ei tekigi sellist summat reservi niipea mitte. :( Ühel hetkel avastad end kiiktoolis mõtteis, mida kõike mul jäi tegemata. "Mul olid ju nii suured unistused"
Mina mõtlen eesmärkide põhiselt. Kõigepealt vaatan, mida ma soovin ja siis vaatan kui palju mul sellele raha kulub ja lisaks maksan vajalikud püsikulud ka ära. Ja siis hakkan otsima võimalusi, raha kokku kraapima. See vajab pidevat teadlikust, mida sa soovid ja kuhu jõuda tahad. Kuidas muidu põhjendada asjaolu, et vaene tudeng käib 2 korda aastas Ameerikas. Samas kui minna välja kohvikusse, siis kohvi raha mul ei ole.
Ma ei usu, et selline eesmärgistatud mõtteviis kuigi jätkusuutlik on pika peale, kuid arengu perioodil on see hädavajalik.