Kui kohe pärast tagasilööki ei teki vajadust vihastada end roheliseks ja nutta hingetuks, siis see on halb märk. Sügav kurbus, muserdus, äng jääb enesesse vinduma pikaks ajaks. Lõpuks kulmineerub see sellega, et ühel hommikul avastad ennast mõtlemas, ma ei taha enam üldse unest üles ärgata. Unes olid asjad nii lihtsad ja vajadusel sai stsenaariume ümber mängida. Mina ise olin olukorra peremees, ma sain enda eest välja seista.
Raske on uskuda, et reaalsuses keegi kuskil omab voli mängida sinuga nagu marionetiga.