Lisaks sellele, et mu unenägudes on 90 kraadised trepid mäest üles ja pikalt looklevad ghost rollerid, nägin ma möödund öö unes juba midagi uut.
Ma nägin unes oma kappi, mis on maal vanemate juures. Seal on kogu minu elu tähtis ja mitte nii tähtis stuff. Kõik on sinna sisse ära mahutatud.
Käisin ma siis tavapäraselt maal vanemate juures. Kapp oli kenasti oma kohal nii nagu enne ja ka sama korras peale vaadates. Siis aga ühtäkki avasin kapi ukse ning avastasin, et kogu kapi sisu on seest ära põlenud. Iga viimne kui asi on tuhastunud kapi riiulitel. Minu pass, dokumendid, võtmed, raha, riided- kõik, mis seal oli. Sealjuures riiulid seal sees olid korralikud ja ka kapi seinad seespoolt.
Ma arutlesin endamisi pea 2 tundi unes, kuidas on see võimalik?!
Päris hirmus tunne oli ka muidugi...

Naljakas on veel see, et ma pidevalt põgenen unenägudes, pidevalt olen hirmul. Ja ma ei jookse üksinda vaid minuga kaasas on mingi meesterahvas, kellest ma väga väga hoolin (tekitas unes väga tugevat emotsiooni). Veel veidram oli see, et kui ta pidama jäi ja lolli nägu tegi, siis need kes meil kannul olid (tahtsid pigem mind kätte saada), said ka mind kätte, sest ma ei olnud nõus selle meesterahvata edasi jooksma. Ma ei tahtnud teda üksinda jätta. Uni lõppeski enesekaitsega.

Isegi kui mu unenäod on sürrealistlikud ja napakad, meeldib mulle ikkagi poole lõunani nurruda :P
See on vastik pahe, millest ei oska lahti öelda.