Esimene teema tunnis puudutas kunstifilosoofiat. Kuna see teema on mulle hingelähedane, siis ma ei saanud mitte sellest välja teha ja kohe üldse mitte vaiki olla.
Paberilipikul ilutses vastu küsimus "Kuidas saab taluda koledat kunsti ja mida peab selleks tegema, et seda taluda? " Juba see küsimus on suunatud negatiivsusele. 2 sõna- taluma ja kole on poogitud kunstile külge. See oleks nagu sõna "kunst" vägistamine. Küsisin õppejõu käest, et kuidas ma peaks sellele vastama?! Ja nii meil läkski sellel teemal nö vaidluseks.. Õppejõud vastas ainult nii palju, et kunst pole tema teema ja ta ei oska mulle vastata. No kurja, vähemalt siis improviseerigu, filosoofiliselt ümarat vastust oleks isegi ooatama jäänud.
Seletan oma mõttekäigu lahti, miks mind ärritas see küsimus.
Kunsti kohta ei saa kole öelda. Ei ole olemas koledat või ilusat kunsti. Kunst on nagu emotsioonide jada, mille paneb kunstnik oma töö sisse ja mille vaataja peaks kätte saama. Pildi kohta saab öelda kole või ilus. Kunst ja pilt on kaks eri asja. Kunsti kohta saad öelda, kas see sulle meeldib või mitte. Pilt koosneb kompositsioonist ja kui see kriiskab sulle näkku, siis võid öelda, et see on kole. Mingil määral ei saa isegi selle kohta kole öelda.
Kunst on midagi suuremat. See on nagu stiil. Seega kuidas sa ütled ühe stiili kohta kole?!
Kujutage ette sööklas menüüd. Menüüs on 2 toitu kümnest halvad. Kas sa siis ütled, terve menüü kohta, et see on halb? Sama on ka kunstiga. Ühes kunstistiilis on võib-olla 2 pilti, mis sulle ei meeldi ja iseloomustad seda sõnaga kole, aga kuidas sa ütled siis terve kunsti kohta kole?!
Kunst on imelik nähtus ja see võib nii freak olla kui tahes-See on stiil. See on kunstniku enda otsustada, mismoodi ta oma emotsioonid ja mõtted üle kannab.
Kuidas taluda "koledat" kunsti?!
Kui juba läks sõna peale üle "taluma", siis ma ütlen seepeale, et sa pole oma meeled vabaks lastnud. Alateadlikult oled ära blokeerinud tunded, mida to kunst peaks sulle edasi andma. Sa pole endale neid ligi lastnud. Kunst on emotsioonide mäng ja pilt on selle väljendaja oma kompositsioonis. Meil kõigil on omad mälestused ja kunst ongi see, mis keerutab oma jalga mälestuste väljakul. Kuidas siis taluda? Sukeldu emotsionidesse, pane tähele kuidas värvide mäng ja kompositsioon sind liigutab.
Kunsti eriliigid
Kaks peamist liiki on realism ja sürrealism. Realismi inimestel on raskendatud mõelda välja kastist ja võib-olla isegi fantaseerida. Sürrealism aga see-eest elab kui omas maailmas. Hetkel mina isiklikult elan sürrealismis. Mulle meeldib sürrealismi kunst, kuna ma saan sellega rohkem ühendust kui realismi piltidega. Ma ei väida, et mulle realismi pildid ei meeldiks. Aga eks me kõik ju pürgime sinna poole, kus meil on olla hea.
Mina ja kunst
Kui ma kunsti õppisin omal käel, siis soovisin nii väga detailsuseni moodustada realismi pilti sürrealismi sugemetega. Et see oleks päris, et ma saaks seda justkui katsuda. Ma isegi olen õnnelik, et algul pürgisin sinna poole. See andis mulle parasjagu skille. Ajapikku avastasin end joonistamas pigem kurbuse hetkel või viha hoos. Ma elasin välja kõik oma emotsioonid. Mitte siis agressiivsust väljendades vaid vabaduse hetke- tahe sellest emotsioonist/probleemist välja saada.Kui vaadata mu kunsti albumit, siis mul oleks elu kui avatud raamatus. Kui vaid me oskaks seda lugeda piltidelt välja eksole. Nagu ma ennist ütlesin, igal inimesel on omad mälestused ja arusaamad, seega ei saagi 100% aru saada, mida kunstnik sellel hetkel just mõtles.
Ma hoiatan, ette et minu kunsti hakkab nüüd sügisest jõuludeni rohkem laekuma. Miks?
Ma olen hetkel emotsionaalselt põhjas või õigemini need käivad üles alla nagu ameerika mäed. Ma sihilikult ennast tundes ei ela neid kuskil pidudel välja või mida iganes säärast. Ma hoian neid endas ja kasutan neid ära kunstis. Minus on meeletu kurbus ja igatsus. See on valus ja see teeb haiget... Mul on koduigatsus tekkinud, mida kunagi varem ei ole olnud. Mul on koduigastsus San Francisco vastu ja ka... Ja see kõik on kuradi võimas emotsioon, mida on raske kaane alla suruda. Kui ma joonistama hakkan, siis selleks ajaks olen suutnud end tripi peale saada. Kunstlikult olen endale muusikaga ise tripi teinud. Muusika on lihtsalt abivahend emotsioonide võimendamiseks, mis kasvab nii suureks et peas käib ära klick. See on küll õhkõrn ja sellelt on jube lihtne maha saada kui mingi segav faktor tekib, aga see on olemas.
Iga inimene kasutab välja elamiseks eri viise, mis ongi kunst. Mõni tantsib, mõni laulab, luuletab, kirjutab jne.
Ma pole kunagi normaalne olnud ja mis see normaalsus üldse ongi?! Kes seda oskab defineerida.
Kui ma oleks realismi inimene, siis ma ei fantaseeriks, siis mul oleks raske joonistada kriipsujukust rohkemat. Rohkemat pean silmas seda, et mitmekesisemalt anda endale rohkem võimalust end väljendada. Õige arusaam oleks, et kunst on emotsioonide mäng mälestuste väljakul.
Seega, kas kunst on ikka kole?!
 |
| Google'dasin ugly art ja sain sellise vaste. Seega?! |
