Uskumatu mu parim suvi Ameerika mägedega on otsa korral. Miks just kirjeldan Ameerika mägedena? Suvi algas takistusteta ja siis tuli prahmakas ja veel üks ja teine ja kolmas.. olin oma emotsionaalse tasemega põhjas ja sellest isegi läbi. Hakkas ilmnema mitmeid vigu ja isiksuse häireid. Olin vaid mõne cm kaugusel tänaval elamisest...
Ja siis ühtäkki kõik laabus ja see laabus liigagi hästi. Ma olen maailma kõige õnnelikum inimene siin. Vaid mõned millimeetrid on sellest puudu, et saaksin öelda, et ma armastan seda, mis mul siin tekkinud on.
Kuid ma pean minema Eestisse tagasi. On vaid loetud päevad, tunnid, minutid... See on nagu õudusunenägu.
Teisiti aga tegutseda ei saa. Haridus on minu prioriteet ja selle pean ma kätte saama. Ei saa, ei või, ei taha seda pooleli jätta.

MA OLEN KURB.