Tuule kohin ja igatsuse hääl
öö on seadnud loori üle mää'.
Pisut kõhegi, astun edasi

kõhklus kui sedasi

saaks võtta kui tudmatut,
mis ootab mind - saamatut.

Sihtpunkt näitab valgust,

rumal mõelda, et ootan sealt vastust.
Miks rumal, küsin nõnda?

Sest et kuskile jõuda, tuleb lõputult sõuda.

Elu on kulminatsioonideta jada
üks sündmus algatab teise nagu oleks seda vaja.

Teele jäävad vaid vahe sihtpunktid,

kus õnne asemel hoopiski mahajääjaid matkid.

Mida tahan öelda nende ridadega?
Naudi ennast ka oma vigadega.
Luba endale nautida rõõmu

ja haara oma elu üle ise võimu.

Ära lase endas rakkesse seda hirmu,

mis hoiab sind tagasi kogeda uudishimu.

Tugev enesekindlus tõmbab magnetina

ligi ka teisi rändureid nagu sina

ja üks neist võib olla isegi see,

kes sinuga koos jalutab hommikusse.

by Kertu-Lilli