Teisel päeval San Frannis, kui kõik teised kohalikud tuttavad olid tööl, siis otsustasin linna peale seiklema minna. Tegelikult oli plaanitud mõneks tunniks vaid minna, et tulen kohe kohe tagasi.
Enne minekut jagati hommiku vara veel näpunäiteid või juhiseid. Kust kohast hoiduda ja mida teha. Kuradi hea soovitus oli esimese asjana minna mäkke ja kogu San Frannile silma peale visata. See, et oli ilus vaade ei omanud linnas olles mingit tähtsust selle kõrval, kui kasulik see tegelikult oli. :S
Rangelt keelati mul minna Missioni linnaosasse pärast 20 plokki. Seal on rape otse tänaval või lihtsalt varastatakse sind paljaks. Ja isegi kui näed, et ühel tänaval hakkab juba liiga palju neegreid paistma, siis anna jalgadele valu, mine ära sealt.Isegi on nii veel, et naised lasevad end taksoga viia õhtul ukse ette ja paluvad taksojuhil mitte enne lahkuda kui naine on koduuksest sisse saanud. Nu näed sa .. kena teadmine teine. :)
Algus
Alustasin oma seiklust Claytoni tänavalt. Läksin mäkke, vaade oli üli kõw. Tegin panoraam pildi ja pärast 20 min. seal olekust tulin siis alla tagasi. Tatsasin Castro district (see on gay'de linnaosa). Pea igal majal oli nende sümboolne lipp püsti. Mulle reaalselt see kohta ka täiega meeldis. Võiks pidada seda üheks ohutuimaks kohaks. Peale selle mõnus rõõmus värviline. :) Pärast seda suundusin hiigel pargi juurde. Seal teevad enamus kohalikud sporti. (Btw öösel on rangelt keelatud pargis viibida). Pärast parki keerasin suuna kesklinna poole. (Terve matka läbisin jalgsi).
Inimesed
Blond pea ja sinised silmad löövad siin laineid. Tundsin tõepoolest tunduvalt kõrgendatud tähelepanu. See oli veider, naljakas ja muutus tüütuks. Nägin kui läksin mingitest tüüpidest mööda, siis nod sättisid end puhevile, hõikasid järele Hey beautiful, how are you doing?. ja mis oli veel naljakam, kui välja ei teinud neist, siis karjuti järele Hey bitch, come back, you're mother fucker! :D :DÜldiselt on inimesed toredad, lehvitavad autos olles, lasevad signaali, ütlevad Hi, how are you doing jne. Ühesõnaga, igat inimest tervitatakse naerusuil.
No mida veel arvata kui isegi poelettidel mannekeenid on naerusuuga. :D
Kui sul on mõni probleem või jääd bussipeatuses veidi kauemaks map'i vaatama, siis juba tullakse sulle abi pakkuma. :)
Siinsd inimesed on väga ettevõtlikud. Kui vähegi midagi müüa on, siis lihtsalt müü!
Kodututega on teine lugu. Nemad võtavad ja seda agressiivselt lähenedes! Küsivad dollarit hea alatooniga ja kui välja ei tee, siis nad ei jäta ka sind rahule. Nad sõimavad sul näo täis, et miks ei hooli jne.
Linnast
Tänaval olles märkasin vanu asju ukse taga, küll oli kellegi madrats, kohver, jalanõud ja koguni toit. See pannakse sinna selleks, et neid saaks võtta need inimesed, kellel seda stuffi vaja on. Ja kui keegi ei taha seda, siis tänavapuhastaja korjab selle ise ära.
Üleüldiselt olid tänavad räpased. Võrreldes Eestiga tekkis tunne, et Eesti on ka rohkem arenenum riik kui San Fran. Seal, kus on ka kodutud, see tänav haiseb spetsiifiliselt. Vahel tekkis mul selline tunne, et seda räpakust ei jõuta ohjeldada ja lastakse sel lihtsalt kasvada. Selline räpakus surutakse kõrvaltänavatele, mis meenutavad prügimägesi ja põhitänavad püütakse siis puhtad hoida, kus käivad turistid läbi.
--Arhitektidel on siin palju avastada. Majad on kenad. Igat sorti igasuguste nikerdistega ja nupukate lahendustega. Iga maja on omette kunst. Üleüldiselt tundub San Frannis olema kunstiinimesed. --
Traffic on kehvem kui põhjamaades. Inimesed sõidavad kuidas jumal juhatab, jalakäijad panevad üle tee, siis kui tahavad jne. Teede olukorrad on ka siin kehvemad. Seega, olge õnnelikud, et elate Eestis. Eesti on palju loogilisema ja selgema lahendusega.
Bussiliiklus pidi siin hea olema. Mina sellest aru ei saanud, kuidas süsteem toimib, seega ei taha kommenteerida seda. Samas tean seda, et pilet maksab siin 2$, ning sellega saad terve päev sõita. Õpilasele on kuukaart umbes 60$. Odav eks? (iroonia). Okei 2$ seeselleks, aga kus ma seda osta saan?! SF-s ei ole tänavatel selliseid putkasi nagu Eesti R-kioskid.
Sattusin kogemata tänavale, kus ei tohiks olla. Jäin juhtumisi pealt nägema ghetode fighti. Huuuh see oli päris kole jah. Lõugasid ja laamendasid üle tänavate. Adrekas oli mul endalgi üleval :D
Kesklinnas ei ole võimalik ära eksida, samas teised linnaosad on mõistatused.
Kesklinn
Jäin bussipeatuses kaarti vaatama vist kauemaks kui vaja oli, sest selja taga tuli juba lause. Can I help you? Haarasin sellet küsimusest kinni ja küsisin Where is the Post Street? - Ou, it's there, behind you're back. - Jea jea, I know that, but where is the on map ? - Ääääöööööääoo... I don't know. - Thank you! Ästi tunneme oma kodukohta :) Tegemist oli kohalikuga.
Jalutasin lihtsalt ringi..Kujutasin ette, et iga nurga peal on mingi pood, kus müüakse stuffi. Reaalsuses on aga iga nurga peal vaid söögikohad. Ma ei taha süüa! Tahan asju vaadata, hindadega tutvuda ja lihtsalt trip'da.
Leidsin ka suuremaid poode. Hüppasin sisse. Müüt, et ameerikas on asjad odavad, ei pea paika. Ma võin end lolliks maksta siin. Mismõttes riided 25$ + või normaalsemad riided siis 50$ +. Lohutan end sellega, et ei tunne veel nurgataguseid poode, et seal ehk riide odavamad :) Aega on veel avastada. Müüad olid väga abivalmis ja naeratasid, küsisid kuidas mul läheb jne. Kõlaritest tuli ehtne disko muusika 2X kõvemini kui Eesti kaubanduspoodides. Seal võis juba tantsulkat lasta.
Muide jube meeldiv oli avastada et XS on minu suurus ja see kõige väiksem :D Eestis on mul see ju M.
Kesklinn on ilus. Kenad ehitised ja üsnagi puhas. Nägin ka kurikuulsat turistirongi. Nii kui rong peatus foori taga, siis turistid hüppasid sinna peale või sealt maha. Sellel üldse mingit piletisüsteemi ka on ?!
Nägin turgu. Ehk on seal odavamad asjad. Mulle jäi silma nö reggae butiik. Ma olin nii excited. Kogu stuff, müüate olek (mustanahalised rastadega), muusika, weed. Hindu väljas ei olnud. Ahhaa vb ongi see üks müügitrikk (I). Las kaup enne meeldib ostjale, siis alles ütlen hinna. Müüjad olid ise kivis :D . Kogu seda stuffi näes, otsustasin, et lähen suve lõpus sinna tagasi ja mõeldes oma ühele sõbrale ostan sealt midagi kindlasti. Mulle endale jäi seal üks kleit silma. Väga kena. Küsisin
-How much cost? -Five dollars. - Five dollars? - No, five dollars. -Fifteen? -No, five and zero. -That's not five dollars, its is fifty dollars!! ja nii ma siis paningi selle kleidi samale kohale tagasi. -.-
But I will be back some day, when I'm rich!
Mission district
Pärast kesklinna trip'i hakkasin mööda Missioni Street'i minema Missioni. Tõesti, tänavad on kodutuid täis. Selle piirkonna algus sarnanes Tallinnas Kopli kõige hullema kohaga. (Kopli ei ole tegelt nii hull koht nagu räägitakse). Kõndisin edasi rahulikult. Paremat kätt jäid mingid pudipadi poed. Hüppasin sealt läbi. Seal müüdi odava välimusega riideid. Nagu kaltsuka kaup, aga tegelikult olid need uued. Sealne kaup oli ka tunduvalt odavam, kuid sealt ei olnud midagi osta! Veidi edasi kõndides hakkasid paistma hiina vidinate kauplused. Müüad ise olid ka japsid. Ma ei hakanud sinna sisse üldse minema. Üle tänava teisel pool oli puuviljade letid. Mida rohkem edasi kõndida, seda rohkem hakkas kodutuid tänaval paistma. Spetsiifiline lõhn oli üleval. Kodutud tüütasid ja küsisid raha. Sel hetkel mõtlesin küll, et kurat mul see pea peab blond olema. Ma väga tahtsin edasi minna, aga blond juuksevõrv tõmbab liiga palju tähelepanu. Üks koguni hõikas mulle järgi. Hey beautiful, you look like Britney Spears, how are you doing. Tõmbasin kapuutsi pähe ja sammusin edasi. Järjest rohkem oli kodutuid ja mustanahalisi. Neil oli terve elamine tänaval. Sellist räpakust pole ma varem näinud. Ei julgenud kõrvaltänavatesse ära ka keerata, et läheks minema sellest kohast. Need nägid veelrohkem creepy välja. Ületasin 20th ploki. Koht kuhu ei tohi neiud üksi minna. Mul süda tagus aga kõndisin edasi. (Ükskord viib mu uudishimu mind hauda.) See mis ma kirjeldasin läks 2 korda hullemaks, mida rohkem edasi kõndisin. Üks kodutu lausa jälitas mind, kuna ma ei andnud talle raha. Jõudis kätte 24th plokk ja siis keerasin paremale juba ära. Mulle aitas! Reaalsus jõudis kohale...
Kodutee
Ei mina teadnud, kus ma olen. Teadsin vaid seda, et kuna tulin kodu juurest vaid alla mäge, siis nüüd tuleb üles mäkke kõndida. Sattusin lesbide linnaosasse Noe Valley. Kell oli vist hiline ega tänavatel inimesi enam polnud. Kui mägedest all oli kenasti jaotunud tänavad plokkideks siis mägedes seda kindlasti ei olnud. Ühesõnaga ma olin teadmata kadunud! :S Seniakaua kuni kell on veel Ok, siis suurt rõhku ma sellele ei keeranud. Teadatuntud on see, et SF-s keerab ilm ära 15:00. Läheb tuuliseks ja uduseks. Kell 21:00 on siin juba pime. Jalutasin mitmeid tõuse üles. Vahepeal mõtlesin, et ei jõuagi enam kõndida. Kui olin ühele mäe otsa jõudnud, vaatasin vaadet linnale. Ühesõnaga otsisin seda vaadet taga, mis sarnaneks esimesele vaatele, enne kui linna läksin. Ühesõnaga, minu teele jäi päris mitu mäge. Kohutavalt motiveeriv on mäkke ronida, kui tead, et see on mõttetu käik, et nagunii tuled alla jälle jne. -.- Olin veel rahulik, sest kell ei olnud palju. Järjekordsed tõusud ja mõõnad. Ilm kiskus jamaks. Udu oli tihe ja midagi enam ei näinud. Eestis isegi ei ole sarnaseid udukogusi.
Jalatallad olid valusad ja jalanõud jalgade külge kinni kleepunud. Istusin ühe mäejalamile maha tänaval. Istuks nagu toolil :D nii räige langus oli lihtsalt.
Pärast puhkamist tatsasin edasi. Nägin toidupoodi. Hüppasin sinna sisse kohe. See nägi välja nagu Eestis Maksimarket. Vaatasin suu ammuli asju. American size on ikka american size. Kõik asjad on suured: ostukorv, inimesed, pakendid, riiulid, saiapätsid, hinnad. Nii kallis on kõik :S Mõtlesin, et ostan salatit, tatsasin sellega natsa ringi ja panin riiulile tagasi :D Siis käisin riisi käes hoidmas, ka selle panin tagasi. Otsustsuvõimetu nagu ma olen. Kunagi ei või ma poodi minna ilma nimekirjata. Tulin poest sama targalt välja ja ei ostnudki midagi.
Jätkus trip kodupoole. Ei olnud mul kaarti, ei netti ja ega oma ameerika numbrilt ka ei saanud välja helistada (aktiveerimisega tekkis probleeme). Seega mina ja minu tark nina jäi veel.
Pärast mitmetunnist mägedes seiklemist küsisin juhuslikult teed. Isegi kohalikud teadnud, kus Clayton asub ja küsisid minult, kas selline koht üldse olemas on. Dafuq?! Ega ma und näe ju ?! :S
Tatsasin edasi. Meeleheide hakkas juba kohale jõudma. Kell oli 18:45. Aega oli mul jäänud veel 20 min. Pidin enne teisi koju jõudma, muidu ei saaks osad majja'gi. Mis te arvate, et jõudsin õigeks ajaks ? Oh ei :D aga seeeest jäid teised hiljaks :D
Tuppa jõudsin, siis enam püsti ma tõusnud ja siiani valutan ma oma jalgu. Mitte et lihased valusad oleks, aga jalalabad on hellad :S
Tolle hetke mõtted "Olgu see viimane kord kui ma jalutama lähen!"
*Tegin oma trip'st palju pilte. Kui Need arvutisse saan kuidagi, siis share'n ka teile :)
